Projekt “Pensionär”.

Hea lugeja. Algamas on üks karmimaid ekspreimente Eesti bloginduse ajaloos. Mitte kunagi varem ei ole keegi tõe ja ligimesearmastuse huvides sisenenud musta auku, mida tuntakse ka Eesti pensionisüsteemina. Mitte kunagi varem ei ole ükski tervemõistuslik inimene asetanud ennast ja oma lähedasi külma, nälja, second hand poodide ja parim enne kauba mõjuvalda.

Kuni tulin mina.

Mäng on küll ohtlik, kuid säästumäära nimel võtan ette retke, et liitintress saaks mind tulevikus vabaks teha pangaorjusest, nagu on sellest vabad sajad ja tuhanded suhtelises vaesuses elavad raudse tahtega Eesti pensionärid, tõelised minimalismi preestrid, salajased tuhandenärid, kollektiivselt 7 miljardi euro omajad. Ja kui palju seda raha veel madratsites ja aeda maetud plekkpurkides olla võib…

Eesmärk. Minu teooria kohaselt võimaldab keskmine Eesti vanaduspension kui mitte muretult, siis vähemalt hakkama saada (ja tegelikult isegi säästa). Selle eelduseks on –

* oma, jõukohane elamispind (nii füüsiliselt kui materiaalselt)

* keskmine tervis (ei vaja erihoolt)

* tervislikud elukombed (suits ja alkohol teeksid päris suure laastamistöö sissetulekutes)

Nagu ustavad lugejad teavad, siis minu isiklik eeskuju vanaema näol saab pensioni ca 460 EUR kuus, millest “maksudeks” (küte, vesi, elekter, telefon, TV, ajaleht) on ca 150 EUR kuus (soojal ajal 50 EUR vähem tänu küttele). Muu rahaga majandab kuidas tahab ja eks ta ise vaatab, mis sellega teeb – sööb ära, kingib lastelastele, annetab Jehoova tunnistajatele või paneb padjapüüri sisse hanesulgede asemele.

img_20190106_141822
1 kuu. 310 EUR (150 läks arvetele).

Stsenaarium näeb ette olukorda, kus minu tuludest on juba “maksud” maha võetud (150 EUR) ning allesjäänud 310 EUR on summa, millega ma kuu aega majandama pean. Võtsin ta sularahas välja ja kaartidest hoian sellel kuul eemale. Arvatavasti on sularaha raskem välja anda ja boonuseks on see, et päris pensionäri kombel ei pea poes sabas seisma, sest Selveris saab puldiga ostes ka sularahas maksta (infoletis või kui teenindaja kutsud). Tegelikkuses on minu kulud majapidamisele muidugi teised, kuid ma ei hakka ennast hetkel ühiskonnast isoleerima ja Mõisakülla sotsialpinnale kolima (vald ehk annaks kuuks ajaks kommunaalide eest korteri, kuna PR oleks hea ja miks mitte teha Mõisakülast midagi Silicon Valley taolist – Eesti minimalistide ja säästuvendade meka, kuhu on tark juba praegu korter osta, sest hinnad hakkavad buumima!). Kodu ja kodukulud jäävad mul samaks, interneti ja TV pakett ka, kuid toit, transport, meelelahutus, ravimid ja taskuraha peavad mahtuma selle 310 hulka. Ravimid (vanaemal ca 30 EUR kuus) asendan spordiklubi kuutasuga, seega põhiliseks kuluartikliks, millega mängida, on toit…

Saatus mängis alguseks head kaardid kätte ja kuigi see oli puhtjuhuslik, ei hakanud ma ka vastu. Abikaasa arvas, et läheb nädalaks lastega oma vanemate juurde, saavad lumes hullata ja maaelust rõõmu tunda. Mis mul selle vastu saab olla – mõtlesingi, kuidas ma oma individuaalset toidukorvi ja ülimat säästuvendlust seletan… Selge see, et “tellisn internetist toitumiskava” ja “masu on tulemas, peame hakkama optimeerima ja minimeerima”, kuid minu enda moraalile/distsipliinile oleks see halvasti mõjunud. Seega ei olnud ma minekule vastu ja üksi oli hea oma uue hobiga tegeleda.

img_20190107_232149.jpg
Lõbus ja meeldiv ajaviide – uus Eesti lauamäng “Soodsaim ostukorv kogu perele”!

Valinud välja parimad pakkumised, suundusin sisseoste tegema. Hea küll, tegelikult läksin lähimasse poodi ja ostsin enam-vähem seda, mis ma arvasin, et üksi ja nädala jooksul ära söön (kerge kaloridefitsiit on boonus). Reeglit, et rohkem poodi minna ei või, ei ole ja eks ideaalse toidukorvi kujundamine võtab veidi aega.

img_20190106_193312.jpg
Ott Kiivika hommikusöök.

Värsket rohelist, putru, moosi, kartulit, pastat, hapukoort ja muud nipet näpet oli kodus ka olemas, võibolla jääb lihast puudu, kuid samas pensionärina elamine peabki tähendama, et millestki jääb veidi puudu. Kui jääb, siis ostan järgmisel nädalal “Turisti einet”. Kiireks abiks ostsin ka purgi pilaffi ja avastasin oma esimese korporatiivvandenõu – 1.75 EUR, mis oli kollasel sildil hinnaks märgitud, oli vale, kuna pult registreeris 2.39 (vahe 0,64 EUR – minge vaadake ise Selveris. Kampaania kestab kuni 31.01). Tundub väike summa, aga see on peaaegu 2 kilo õunu. Kahjuks polnud aega õigust taga ajada (teenindaja oli valmis seda tegema, olgu öeldud nende kiituseks), kuid vanadel headel aegadel oli 10 krooni väga suur raha ja ma andisn esimese korra andeks poele. Igaljuhul pidage meeles – ma jälgin teid, Selver!

img_20190107_233251
Kaks kilo varastatud õunu.

Kaks päeva on programm kestnud (algus 05.01.2019) ja raha on järel  284,48 EUR, mis teeb päevaseks eelarveks (kui 28 päeva veel minna) 10,16 EUR. Ei tundugi väga hull.

Edaspidi võite siia tihedamini vaadata – panen iga uue nädala alguses aruande üles, kui muidugi eluvaimu on…

Advertisements

2 thoughts on “Projekt “Pensionär”.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s